Olime Katrega ühes vanas majas, mida pidime selle omaniku, ühe vana daami, äraolekul valvama. See vana daam oli midagi nõiataolist, maja oli maagiat täis, oli kohe õhus tunda, et see pole normaalne maja. Otsustasime siis Katrega väikese majatuuri teha. Jõudsime paar tuba läbi, see maja oli nagu vana talu. Suhteliselt madalad uksed, puidust seinad, sellised tumepruunid. Jõudsime lõpuks kööki ja ma märkasin, et kusagil pliidi küljes oleva pisikese toru sees on pisike hiir. Näitasin kätega sinnapoole ja ütlesin tasakesi Katrele, et ou, vaata sinna, üks pisike hiir on seal. Tal võttis reageerimisega natuke aega ja samal ajal ma märkasin, et see hiir tegi mu liigutusi järgi. Täpselt samu liigutusi. Ma ei suutnud seda uskuda. Ja järsku ma avastasin, et ta on vaimselt nii tugev, et ta käskis mul uuesti seda liigutust teha. Ta oli kuidagi mu pähe ennast organiseerinud. Ainult mu sõrmed olid kõverdatud, et nad paistaksid rohkem hiire esikäppade moodi välja. Ma üritasin sellele vastu panna, kuid see oli liiga võimas. Siis ma avastasin, et ma teen seda ka päriselt. Oma voodis magades. Ma üritasin kõigest jõust vastu panna, aga mu keha oli nagu halvatud, ma ei suutnud seda kontrollida. Kõik toimus väga aeglaselt. Ma üritasin kaua jõudu koguda ja lõpuks suutsin selle lõpetada. Selle halvatuse. Ja ma ärkasin selle peale üles, et ma suutsin lõpuks sellest poosist ennast lahti rebida.

Sattusin kusagil tänaval Birgitiga kokku ja meil oli väga elav ja tore vestlus. Ta kutsus mind enda poole samal õhtul, aga ma nägin Lepistiku peatuses Ingeborgi ja me olime üliõnnelikud teineteist nähes. Ta kutsus mind enda poole, ta korter oli umbes sealsamas kus karli suur kortermaja kunagi, seal nurga peal. Ma ei mäleta miks ta kutsus, aga unes ma mõtlesin, et ta kutsub mind ahju tuld tegema, aga see polnud nii. Läksime enne poest läbi, sest mõlemal oli suur nälg. Jõudsime poodi sisse ja inx võttis kohe krõpsuriiulilt ühe suure Piraadipaki. Ma olin ülimalt üllatunud, sest olin alati arvanud,